Terve oma teaddliku elu olen tahtnud õppida. Ja elu on mulle neid võimalusi ohtralt pakkunud.
Üsna julgelt võin öelda, et olen läbi kukkunud pea kõiges, mida olen teinud 🙂
Ainult et õppimine seda ju tähendabki – teed ikka uuesti, kuni hakkama saad.
Sündisin ja kasvasin linnas, aga et ema-isa läksid lahku, olin palju maal –
vanaema ja vanaisa juures, kus elu tundus … nagu Koidula luuletuses.. kus ehani ma mängisin küll lille-heinaga..
Abiellusingi maamehega, sain tublid ja töökad lapsed – tõsi küll, läbi raskuste, haiguste ja käänulise elutee.
Õppisin coachingut Londonis ja psühholoogiat Oxfordis, töö kõrvalt, avatud ülikoolis.
Kerge see polnud, nii vanus kui inglise keele oskus olid kehvad.
Ja mis siis 🙂 Praegu jätkan õpinguid Tartu Ülikoolis, sest alati saab paremini!!
Kompetentsi arendamine on üks inimese psühholoogilistest põhivajadustest.
Parimaga, Lea